Töötajad

  • Andres Rakver
  • Anita Kurvits – kogemusnõustaja

Anita piltTegelen kogemusnõustamisega 2007. a alates. Olen lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina. Oma haiguse tõttu jõudsin kogemusnõustamise ja eneseabi juurde ja see valdkond hakkas mulle väga meeldima. Inimestega tegelemine on võrratult huvitav. Sellepärast asusin edasi õppima – olen lõpetanud tegevusjuhendaja koolituse Tervise Arengu Instituudis ja praegu õpin Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis sotsiaaltööd. 

Olen ise olnud raskelt haige ja väga keerulises olukorras, kuid mul õnnestus siiski august välja ronida. Sellepärast arvan, et taastumine on võimalik – ükskõik, kui raske momendil tervisega on. Soovin Sind aidata Sinu taastumise teel – minu moto on, et me ei tea iial, millal mingi hea asi meieni jõuab, pole olemas lootusetuid olukordi, keegi ei ole lootusetu!

Mul on isiklik bipolaarse meeleoluhäire, depressiooni, skisofreenia, maania kogemus, olen kannatanud ärevuse all. Ma räägin avameelselt ka rasketel teemadel. Olen lapsevanem ja mul on haigena lapse kasvatamise kogemus. Olen avatud, empaatiline ja sõbralik. Psüühikahäire ei ole maailmalõpp, sellega saab elada tavapärast elu.

  • Anna Toots
  • Anne Jürimäe
  • Aster Tooma – CARe koolitaja
  • Ene Jõesaar
  • Evelin Eding
  • Hele Aluste
  • Heli Künnapuu
  • Indrek Sooniste
  • Inga Mear
  • Inge Vallandi – kogemusnõustaja

Olles hariduselt emakeeleõpetaja, olen töötanud kahes väikeses maakoolis oma erialal, siis asenduskodus nooremkasvataja-õpijuhendajana ning viimaks nägemispuudega lastega õpetaja abina. Minu põhitöö on praegu aga olla tugiisik kahele erivajadusega lapsele.

Tean, mida tähendab haiguse tõttu tööst ilmajäämine (seda korduvalt) ja abielu purunemine samal põhjusel. Tuttavad teemad on süütunne ja enesehaletsus.

Aastal 2009 osalesin esmakordselt tugigrupi töös TÜ Kliinikumi juures. 2010. a liitusin Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse tegevusega. Olles ise klient, aitasin ette valmistada ja korraldasin mitmeid erinevaid üritusi, osalesin paljude huviringide töös. Hiljem viisin koos kaaslasega läbi ka kogemusnõustamist sama asutuse juures. 2014. aastal alustasin ka tegutsemist MTÜ-s Hingekeel. Sama aasta sügisel osalesin kogemusnõustaja-rühmajuhina taastumiskursusel. Siiani olen kogemusnõustaja ja projektijuht Hingekeele erinevate ettevõtmiste juures. 2015. aasta sügisest olen kogemusnõustaja-rühmajuht TÜ Kliinikumi juures tegutsevas tugigrupis. 2016. aastal sai minust Heaolu ja Taastimise Kooli kogemusnõustaja, samuti kuulun Taastujate Nõukotta.

Mulle meeldib olla kogemusnõustaja, kunagi poleks ma osanud arvatagi, et minu valusad kogemused-mälestused on ehk kellelegi abiks. Ajaga olen suutnud vabaneda süütundest ja nii mõnedki seigad-juhtumised ümber hinnanud.

  • Ivi Obzinis
  • Katrin Päären
  • Katri Siemer
  • Külli Mäe – sotsiaaltöötaja, superviisor, vaimse tervise valdkonna praktik ja koolitaja

Külli piltVäärtustan elus võimalust rakendada loovust ja innovatsiooni, seepärast valisin oma tööalaseks väljakutseks esimese recovery college mudelil töötava kooli loomise. Annan endast parima, et kooli  pakutavad programmid annaks õppijatele lootust, et isiklik taastumine on tõesti võimalik ja kaasatus reaalsus.
Isikliku kogemuse põhjalt saan anda eeskuju, kuidas leida sisemisi jõuvarusid, olla ka tegelikult kohal ja keskendunud ning võtta vastutus oma elu eest. Minu CV avaneb siin.

 

  • Maarika Voogne
  • Madli Toots
  • Marge Kaljuste
  • Marija Puusepp
  • Olga Sumbajeva
  • Oliver Kukk – kogemusnõustaja

Sünniaasta: 1975
Diagnoos: skisofreenia
Haiguse kogemus: 23 a.
Stabiilne remissioon: 10 a.
Eriala: keemik (lõpetamata)
Eriala: kogemusnõustaja (diplom), kogemusnõustamise staaž: 10 a.

Olen kaastundlik, mõistev ja kannatlik. Ma ei pane pahaks inimestele, kui nad teevad vigu, arvan, et see on väga inimlik. Olen hea suhtleja. Üks sõber rääkis kord mulle, et minuga võib ükskõik mis teemal rääkida. Seda ta hindabki.

Haigus tungis minu ellu hoiatamata, rikkus minu plaanid, kuid samas tõi esile need väärtused, mis on tõesti olulised. Need ei ole haridus, paks rahakott või sotsiaalne staatus. Need on tõeline sõprus, kannatlikkus ja mitmekülgsus. Haiguse põdemise ajal oli mul tarvis rääkida ja saada tuge inimestelt, kes põevad sama haigust, kuid oskavad olla edukad. Nüüd ma võin öelda, et oskan samuti seda haigust reguleerida. Mul on tugev missioonitunne – ma pean ja tahan aidata inimesi, kes on samasugusesse hätta sattunud. Ja ma usun, et saan seda teha.

Taastumine… Mis see on? See on mõtteviis, mis rakendub ellu. Iga päev, iga minut – see läheb edasi ja viib meid tulevikku. Selle sammud on väikesed ja märkamatud, nad tiksuvad kui kell: “ma elasin üks sekund rohkem”. Ma tean, et taastumine on võimalik. Ma tean, et see käib terve elu. Isegi, kui tekib mulje, et ma olen täiesti taastunud, viskab elu mulle uue ülesande, ja ma saan aru, et pean veel taastuma. Ei ole olemas sirget teed, ei ole olemas saavutatud kõrget taset, mis püsib kogu aeg. Kuid me peame edasi minema. Peame õppima elama oma haigusega, oma eripäradega. Peame võitlema oma elu nimel. Kes ütles, et me peame oma probleemidega ise hakkama saama? Ei! Abi võib alati küsida. Küsija suu pihta ei lööda. Kui Teil tekivad kahtlused enda või lähedase vaimse tervise kohta, võite võtta minuga ühendust. Ma ei ole psühhiaater, aga mul on olemas kogemus enda haigusega. Võime sellest rääkida. Äkki asi ei ole nii tõsine, kui paistab?

  • Pille-Ruth Kukemilk
  • Riina Järve-Tammiste – Toeks lähedastele suuna eestvedaja ja kogemusnõustaja

Meie ümber on inimesi, kes muudavad meie elu turvalisemaks ja inimesi, kes seda ei tee. Inimesed meie ümber muudavad meie elu. Teiste inimestega suhtlemine annab meile kogemused. Kogemused, mis olenevad sellest, kuidas me oleme turvaliste ja vähem turvaliste olukordadega toime tulnud või mitte. Kogemused, mida me kasutame uute järgmiste kogemuste saamiseks juba tööriistadena. Nagu see väike kulunud vihmavari, mis alati kotipõhjas on. Elades oma elu vaimse tervise probleemiga lähedase kõrval, koged koos temaga kõiki neid väljakutseid, mida tema tervis kogema sunnib. Vahel meeletut ahastust ja abitust tundes, vahel ise haigestudes, vahel põgenedes nagu rott uppuvalt laevalt. Vahel jätad ka selle väikese kulunud vihmavarju ju vihmaga välja otsimata. Lähedase vaimse tervise probleemidest teadlik olev inimeste ring on tavaliselt väike. Kõik oleneb sellest, kas me oleme valmis avalikult ütlema: „Meie lähedane on hull!“ või kas ollakse valmis sellist otsest infot vastu võtma ja seda õieti mõistma.

Mulle on ajapikku kogunenud kotipõhja palju väikeseid kulunud vihmavarje – minu kogemusi, ja ma tahan neid jagada, et ka teised pered, sõbrad, töökaaslased saaksid lähedase vaimse tervise taastumiseks oma kogemustest õppides muuta need kogemused taastumise tööriistadeks.

  • Sirje Rahumets
  • Tiina Laumets
  • Triin Vana – CARe koolitaja
  • Urve Tõnisson – CARe koolitaja

Neljajalgsed koostööpartnerid

  • Ruben

Olen viieaastane eesti hobune Ruben. Sobivate asjaolude kokkulangemise tõttu kuulun alates 2017. a kevadest Heaolu ja Taastumise Kooli meeskonna ridadesse. Oma noorusele ja särtsakusele vaatamata olen teraapiasuunalise töö  ilusasti selgeks õppinud ning omaks võtnud. Kuna olen väikest kasvu, sobin hästi lapsi sõidutama. Minu selga julgevad istuda ka need lapsed, kes suuremat hobust pelgavad või kõrgust kardavad. Annan endast parima iga kord, et muuta laste tuju heaks ning päev rõõmsamaks.

 

  • Kvant

Olen kaheksaaastane eesti raskeveohobune Kvant. Heakooli meeskonda sattumine  oli minu elus tõeline kannapööre ning suur samm sportlikuma ja tervislikuma eluviisi suunas. Olles “raskekaallane”, suudan ma seda, milles mu väiksemad neljajalgsed kolleegid nii tugevad ei ole. Näiteks võin oma seljas kanda korraga kahte last. Jaksaksin kanda ning neid mahuks sinna rohkemgi, aga tagumistel ei oleks siis enam turvaline minu ümarate kehavormide tõttu. Ka täiskasvand inimesel on mu seljas väga mugav. Muudan rõõmuga iga inimese päeva kasvõi natukenegi sportlikumaks ja tervislikumaks, kes mu seljas kulgedes loodust nautida tahab.

  • Rüblik ja Rand

Meie oleme eesti hobused Rüblik, 5 a (must) ja Rand, 3 a (kollane). Veel sel, 2017. a suvel, kappasime mööda kodukarjamaid. Kuid meil õnnestus Heaolu ja Taastumise Kooli inimestele silma jääda ning praegu olemegi “õpipoisid”. Seega alles omandame kõiki neid tarkusi ja oskusi, mida ühel korralikul ratsutamisteraapia hobusel tarvis läheb, et ühel päeval Heaolu ja Taastumise Kooli meeskonna ridades kaasa lüüa. Meil on head eeskujud meie neljajajalgsete kolleegide näol. Ja kuigi meil on veel palju õppida, tahaksime teha seda tähtsat tööd sama innukalt ja tublilt nagu nemad, et samuti olla kord abiks kellegi tervenemise teel.